Milano – kumb jääb peale – kas mood või toit?

Tippkokk Ants Uustalu jagab soovitusi, kuidas Milanos käies tõelisi toiduelamusi kogeda.

Milano on Itaalia kõige mõjuvõimsam linn, kus kohtuvad suur mood ja palju raha. Moepolitseinikud saavad seal igal aastal kokku korra või paar, et vaadata üle uued rõivaste trendisuunad, värvid ja materjalid. Trendiloojad armastavad ka head toitu, isegi väga head ja seda on Milanos palju.

Ära küsi Itaalias lattet!

Milano ümbruses tegutsevad kohalikud talunikud veavad ööd ja päevad läbi toitu otse moemeka südamesse. Pole ka ime, sest linnas elab üle 10 miljoni elaniku, pluss turistid ja teised siblijad, kes otsivad head toitu.

Isegi 1100 km eemalt Campana piirkonnast tuuakse pühvli piimast valmistatud kõikide juustusõprade lemmikut: mozzarellat. See juust sulab paljude Milano pitsabaaride toodetel nagu näiteks pizza margaretta ja on iseseisvalt tellitav ka caprese salati nime all. Mõlemad toidud on saanud oma inspiratsiooni just Itaalia lipu värvidest: roheline, valge ja punane.

Milano lähedalt tulevad maailma kuulsad vorstid, salaami ja mortadella. Just viimane on minu üks lemmikumaid keeduvorsti stiilis tehtud vorste – suur nagu vankriratas, mida lõigatakse võimsa noaga ja mis on pikitud mustade pipraterade ning vähese pekiga. Tänapäeval asendatakse musta pipratera ka pistaatsia pähkliga ja mürdimarjaga. Seda vorsti serveeritakse tihti ciabattade ja paninide vahel.

Tänaval sihitult ringi lonkides satud ikka mõnda pitseeriasse või kellegi kodukohvikusse, kus just ciabatta või panini vahel mortadellat pakutakse. Ja muidugi ei saa ära öelda ka heast Parma singist ja seal kandis täidetud seajalast nimega zampone.

Kohv ja värskelt pressitud apelsinimahl on ka igas kohvikus olemas ja neid serveeritakse sulle alati naeratades, vähemalt nii kaua, kui sa ei küsi kohvi asemel lattet. Sellest veel hullem on see, kui soovid kohvi kaasa osta. See on tõelisele Itaalia kohviku pidajale nagu noahoop selga ja sõna take away keerab nuga pool pööret pealegi. Olen mitu korda ka ise sellesse ämbrisse astunud, seejärel kuulanud viisakalt ära kogu Itaalia keele musta folkloori ja punastades kohvikust lahkunud. Ega tõesti keegi suure kohvitassiga Itaalias tänaval jaluta.

Vali restorani teiste tühjade taldrikute järgi

Igas suures linnas on minu vaatamisväärsusteks toit, toiduturud, lihapoed, kalaletid, food truckid, tänaval gnocchisid tegev vanamemm, lõugav jäätisepoiss või isegi pirukamüüja, kes kindla kõneviisiga väidab, et see on just maailma parim pirukas.

Kui otsid restorani, kuhu õhtul sööma minna ja tahad elamust kohalikust toidust, siis pead vaatama, kus restoranis on kõige rohkem kohalikke. Ja alati ei aita ka see, sest Itaalia on suur maa ja teistest linnadest võõraid on palju, kuigi räägivad kohalikku keelt ja näevad kammitud peade ja Hugo Bossi parfüümiga rikastatud inimesed välja. Mida just parasjagu serveeritakse? Ja kui tagasi kööki viiakse, kas taldrikud on ikka tühjad? Kas keegi teeb sinust välja, kui ilmud uksele või teelkäija ei ole nende prioteet? Kas laudades istuvad “sinu inimesed” või sulle tunduvad nad imelikud ja eluvõõrad? Kui üks nendest vähestest küsimustest ei klapi, võid jääda, kui aga rohkem, siis jaluta edasi.

Kui oled olnud rohkem kui üks päev ühes linnas, siis jälgi eelneva õhtu restoranide sulgemise protsesse. Mõni paneb uksed kinni, tuled kustu ja koju. Teises restoranis on küll uks kinni, kuid tuli põleb, koristatakse, kokad peavad koosolekut koos restorani manageriga, tellitakse kaupa ja tehakse uus plaan uueks päevaks – mina läheksin sinna viimasesse.

Oo, see risotto

Kuigi Milano on ise veepiirist kaugel, on seal siiski rohkelt mereande  ja mereanni restorane. Üks selline parajalt segamini aga väga hea veinivalikuga kalarestoran asub 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel Milano keskväljakust, mööda via Torino tänavat. 

Restoran sobib pigem lõunasöögiks ning sellel ajal meeldis mulle enim linguine alle vongole, imeliselt tehtud ja serveeritud. Nüüd ma enam linguine ei taha, aga aurutatud vongole ehk karpe võtan alati, kui need mulle ette satuvad. Ja muidugi õhtuses veinilokaalis kohaliku rüübet nautides sobib sinna kõrvale fritto misto – erinevad mereannid, mis on kõrbedad, tekstuurilt mitte hinnas.

Risotto alla Milanese — no kes siis seda ei tea? Pole vist võimalik nii Milanos ringi käia, kui kordki pole see kuulus risoto sinu vaatevälja jäänud. Seda kreemist risotot tehakse alati Arborio riisist ning maitsestatakse ilusat kuldkollast värvi, maailma kallima, maitseainega nimega safran. Tihti serveeritakse seda kas kammkarpide või vasika osso bucco´ga. Mina võtaksin mõlemaga.

Mis on Itaalia ilma gelatota?

Umbes 5000 ühikut poode ja 15 000 töölist – ei, see ei ole järjekordne edeva brändi või parfüümipood, mida leidub Itaalias palju. See on gelato ehk jäätis ja seda on Itaalias palju ning ohtralt ka Milanos. Igalt tänavalt leiad vähemalt ühe ehtsa ja uhke jäätisekohviku, kus säravad suured jäätisemasinad ning pakutakse 30-50 erineva maitsega jäätist. Ja need kõik näevad kuradima ilusad välja, maitsest rääkimata.

Itaalias on tavapärane, kui ühte topsi serveeritakse 3 – 4 erineva maitse ja tekstuuriga jäätist. Peale selle topsi söömist tõmbad Armani või Prada dressid selga ja jooksed mööda Leonardo da Vinci projekteeritud Navigli ajaloolise kanali ääres. Seal on palju restorane, kus ka head toitu ja kohaliku veini piisavalt.

Ja kui sa just ei taha jooksma minna, siis võid rentida omale Ferrari, Fiati või Alfa Romeo. Suvesoojad ööd on kindlasti autoga sõitmist väärt Milanos.

Või kui soovid ühistranspordis sõita, pead muidugi vaatama, et Nutella või Kinder Surprise`ga maskeeritud koolijuntsud sulle väga lähedale ei satu, muidu pead oma Gucci brändiga riideid taas pesema panema  ja aknast välja pesunöörile riputama, nagu itaallastel kombeks. Ja aknalaual kasvav basiilik annab pestud pesule kevadiselt värske ürdi lõhna.