Kreeka – temasse armumiseks läheb kõigest silmapilk

Autor: Mihkel Raud

„Kreeka avastamiseks kulub terve eluiga,” kirjutas ameerika kirjanik Henry Miller, „temasse armumiseks läheb aga kõigest silmapilk.”

Täpsemini on lääne tsivilisatsiooni hälliks peetavat maad keeruline kirjeldada. Kreeka on täis ajalugu, kultuuri, fantastilisi randu, maailma imedega võrreldavaid vaatamisväärsusi ning inimesi, kelle külalislahkusega suudavad vähesed võistelda. Lisaks süüakse Kreekas toitu, mis on korraga nii tervislik kui maitsev, ning taolist kombinatsiooni pole teatavasti lihtne leida. 

Kreeka algab Ateenast ja põhjusega, sest oli maa tähtsaim linn juba esimesel aastatuhandel enne Kristuse sündi. Ateena linnriiki mäletatakse tippkultuuri, kaubanduse ja demokraatia kantsina ning kes tahab kasvõi korra kaasaegse maailmakorralduse ja filosoofia lätetel viibida, peab Kreeka pealinnas kindlasti ära käima. Mis on seda lihtsam, et Tallinnast lahutab Ateenat vaid mõnetunnine otselend. 
Aristoteles, Platon ja Sokrates tundsid end siin hästi ning nende kohalolekut on Ateenas tänaseni tunda – olgu siis maailma vanima ehk Dionysose teatri varemete juures või sellest lühikese jalutuskäigu kaugusel paiknevas Ateena akropolis, mille peaaegu maagilist suursugusust on võimalik vaid kohapeal tunnetada. 

Ateena kultuuririkkail tänaval liikudes on lihtne kogeda, kui arenenud ja kaasaegses mõttes ettenägelik iidne Kreeka oli. Üks oluline asi oli Antiik-Ateenast ometi puudu ja see oli lennujaam. Tänapäeval on moodne õhuvärav aga olemas ning õnneks maandub Aegean Airlinesi Tallinna–Ateena otselend varahommikul, mis võimaldab eesti inimestel „hommikuse lainega” pea igale poole edasi lennata. Vapustavaid paiku on Kreekas lugematult: näiteks lendab Aegean pea kolmekümnele Kreeka saarele ning kes ühelt reisilt lisaks kultuurile päikest ja D-vitamiini otsib, leiab mõlemad kerge vaeva ja lihtsa ümberistumisega.

Tuntumad Kreeka saared on mõistagi Kreeta ja Rhodos. Kreeta on tuttav ilmselt igale eestlasele ja mõistagi on sinna mineku põhjusi rohkem kui jalustrabavad rannad. Kreeta põhjakaldal asub mitu linna. Neist suurim on 200 000 elanikuga Irákleio (tuntud ka kui Iraklion; kus tegutseb ka saare vilkaim lennujaam), lääne poole jääb maaliline Chaniá ning nende vahele Réthymno, mis on oma 35 000 elanikuga küll mõnevõrra väiksem, kuid seda hubasem. 

Réthymno tänavake

Rhodos on eestlaste seas sama armastatud. Koguni sedavõrd, et saarele on pühendatud eestikeelne veebileht Rhodos.ee, kust iga huviline rohkelt infot leiab. Kreeka saared ei piirdu aga „tavaliste kahtlusalustega”. Kui Santorini, Náxos ja Korfu on ehk igale eestlasele tuttavad, siis Samos, Kefalloniá, Mílos, Mýkonos ning Zákynthos ei pruugi liiga tuntult kõlada, kuigi on vähemalt sama kuldaväärt sihtkohad. Võib-olla isegi rohkem – muuhulgas ehk seetõttu, et „kuulsate” vendade-õdedega võrreldes on seal veidi vähem turiste. 

Nagu juba ameeriklasest rändur Samuel Chamberlain teadis, „ületab gastronoomiakunst keelebarjäärid, teeb inimestest sõbrad ning soojendab südameid”. Iseäranis tõsi on see Kreekas, kus restoraniomanikust võib ootamatult sinu parim kamraad saada – kui mitte terveks eluks, siis üheks õhtuks kindlasti. Koduse hõnguga restorani astudes tuleb olla valmis tunde kestvaks õhtusöögiks, sest toidukultuuri peetakse Kreekas erakordselt oluliseks. Puu- ja köögiviljad, kala ja mereannid, lamba- ja veiseliha, tomatid, oliivid, küüslauk, pähklid, kitse- ja lambapiim ning muidugi feta juust ümbritsevad sind Kreekas igal sammul. Ja kes on korra suutäie korralikku moussaka’t proovinud, ei pruugi tahta enam Kreekast lahkuda. 

Maailmakuulus arhitekt Le Corbusier on öelnud: „Me oleme kõik pärit Kreekast, sest seal asuvad meie seaduste, kirjanduse, religiooni ja kunsti juured.” Vähemalt korra elus peaks iga inimene need juured oma silmaga üle vaatama ning Tallinna lennujaam on selleks unustamatuks seikluseks täiuslik stardipakk.